Eelmisel pühapäeval sai teoks meie suurtoetajatele Hooandja kampaania käigus kingitusena väljapakutud elamusmatk. Käisime koos seeneteadlase Tõnu Ploompuuga Palivere lähistel seeneriiki avastamas.
Seeneriiki pildistas ja seeni kirjeldas Jaanika Kolk
Käbik. Seen, kes sirgub käbist.
Harilik kedristõlvik (Cordyceps militaris) on mittesöödav parasiitne seen. Seen kasvatab oma viljakeha liblikate nukkudest. Liblikaid nendest nukkudest elusana enam ei ärka. Seen ise on aga tubli – ta sisaldab põletikuvastaseid polüsahhariide, mis on tõhusad kasvajate ja nende metastaaside vastu; kordütsepiini, mis tapab baktereid. 2007.a. nimetati harilik kedristõlvik Saksamaa aasta seeneks.
Armas väike jõhvnööbik.
Leidsime ühe kuusekännu sisemusest palju kurja tegeva juurepessu. Selle tegelase pärast langetati ka metsade raievanust, sest ta teeb terved puud haigeks ja mitteväärtuslikuks.
Kännupess on hea olend. Tema lagundab surnud puud mullale vajalikeks ühenditeks.
Tõnu Ploompuu leidis meiega koos matkates haruldase Kobarjala. Kobarjalg on kogu Euroopas harva kasvav seen. Soomes ja Norras kuulub ta punase nimestiku ohulähedaste liikide hulka. Lätist ja Leedust pole teda seni veel leitud. Eestis lisandus ta seente nimestikku Läänemaal Taebla lähedal, kus kasvas seeneliigirikkal kunagisel puisniiduosal sarapuupõõsa all. /Eesti Loodus Nr 2011/08
Kui meie sõime juba lõunasööki, siis teadlane veetis ikka veel aega koos oma Kobarjalaga - kes tuli korralikult jäädvustada.
Tõnu Ploompuu: Kobarjalg, mittetäiuslik isend. (Kunagi pakkusin talle nimeks ka sõstarkõrges - seenejalg meenutab tühjaksluristatud sõstrakobarat). Seene kõrgus 2-3 cm. See isend on kasvanud ilma kübarata, kübar võiks tal ka olla. Aga vahel on ta nii "laisk", et kübarat ei kasvata ja sellel kandeoseid ei tooda, vaid piirdub vaid jala näsakestel arenevate lülieostega (kübarseentel väga haruldane, kottseentel /hallitused, taimehaigused/ tavaline). Kobarjalg hakkab kasvama surevatel kübarseentel, kogudes viimase viljakehast endale viljatera suuruse üleelemiskoe (sklerootsiumi). Sellest hakkab järgmisel sügisel kasvama seene viljakeha. Sarnased on ka kolm teist kõrgest.
See on liigi kolmas leid Eestist, ka Euroopas on ta harv. Esimesest leiust Läänemaal saab lugeda Eesti Loodusest: http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel4021_3985.html . Teine leid oli kahe nädala eest Keila Tammikust (Anna-Grete Rebane), see on kolmas. Ja seene leidsin kogemata, tahtes näidata metsas kaaslastele mugulkõrgest. Ja siis ta sealt kõrvalt paistiski. Ta jagas mullust seent mugulkõrgesega.
Koos mugulkõrgesega kommentaaripilt.
Läänemaa. Palivere.
30.09.2018.
Foto: Tõnu Ploompuu
Kobarjalg on nii väike, et teda vaatasime lausa luubiga.
Tuletael. 2018. aasta seen. Ta on puidu lagundaja. Heade süttimisomaduste poolest on teda kasutatud tule süütamiseks, sellest ka tema nimi.
Murukera
Murukera on seest musta värvi
Viha-tulinutt. Ei julgenud proovida, aga maitse pidi jubedalt kibe olema.
Meid õpetati matka käigus seeni ka nuusutama. Seened võivad väga huvitavalt lõhnata - osad olid nagu toored kartulid, osad olid mädarõika lõhnaga, oli ka mandlilõhnalisi jne.
Okka-roisknööbik. Kasvab okka seest. Nuusutades tunneb roiskumise lõhna.
Punane kärbseseen...
... ja tema väike poeg
Valgelt kumav valge kärbseseen
Verkjas vöödik on üks parimaid värviseeni – temaga saab kangaid, lõngasid jm värvida. Vöödiku nime kannavad nad vöödikujulise mustri järgi - neil on omapärane kiuline rõngas jala ülaosas. Kuulub maailma liigirikkaima seeneperekonna hulka. Enamasti mürgised.
Tammekoorel kasvavad seened.
Põtrade pabulatel kasvavad seened, kes on ka vastava nime saanud: põdra-sõnnikuseened
Tammeriisikas. Armastab tammede lähedust ja rohkem liivaseid maapindasid.
Harilik kivipuravik. Kutsutakse meie seeneriigi seenekuningaks.
Kogutud tarkuste ja seentega koju.
Harilik kedristõlvik (Cordyceps militaris) on mittesöödav parasiitne seen. Seen kasvatab oma viljakeha liblikate nukkudest. Liblikaid nendest nukkudest elusana enam ei ärka. Seen ise on aga tubli – ta sisaldab põletikuvastaseid polüsahhariide, mis on tõhusad kasvajate ja nende metastaaside vastu; kordütsepiini, mis tapab baktereid. 2007.a. nimetati harilik kedristõlvik Saksamaa aasta seeneks.
Armas väike jõhvnööbik.
Leidsime ühe kuusekännu sisemusest palju kurja tegeva juurepessu. Selle tegelase pärast langetati ka metsade raievanust, sest ta teeb terved puud haigeks ja mitteväärtuslikuks.
Kännupess on hea olend. Tema lagundab surnud puud mullale vajalikeks ühenditeks.
Tõnu Ploompuu leidis meiega koos matkates haruldase Kobarjala. Kobarjalg on kogu Euroopas harva kasvav seen. Soomes ja Norras kuulub ta punase nimestiku ohulähedaste liikide hulka. Lätist ja Leedust pole teda seni veel leitud. Eestis lisandus ta seente nimestikku Läänemaal Taebla lähedal, kus kasvas seeneliigirikkal kunagisel puisniiduosal sarapuupõõsa all. /Eesti Loodus Nr 2011/08
Kui meie sõime juba lõunasööki, siis teadlane veetis ikka veel aega koos oma Kobarjalaga - kes tuli korralikult jäädvustada.
Tõnu Ploompuu: Kobarjalg, mittetäiuslik isend. (Kunagi pakkusin talle nimeks ka sõstarkõrges - seenejalg meenutab tühjaksluristatud sõstrakobarat). Seene kõrgus 2-3 cm. See isend on kasvanud ilma kübarata, kübar võiks tal ka olla. Aga vahel on ta nii "laisk", et kübarat ei kasvata ja sellel kandeoseid ei tooda, vaid piirdub vaid jala näsakestel arenevate lülieostega (kübarseentel väga haruldane, kottseentel /hallitused, taimehaigused/ tavaline). Kobarjalg hakkab kasvama surevatel kübarseentel, kogudes viimase viljakehast endale viljatera suuruse üleelemiskoe (sklerootsiumi). Sellest hakkab järgmisel sügisel kasvama seene viljakeha. Sarnased on ka kolm teist kõrgest.
See on liigi kolmas leid Eestist, ka Euroopas on ta harv. Esimesest leiust Läänemaal saab lugeda Eesti Loodusest: http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel4021_3985.html . Teine leid oli kahe nädala eest Keila Tammikust (Anna-Grete Rebane), see on kolmas. Ja seene leidsin kogemata, tahtes näidata metsas kaaslastele mugulkõrgest. Ja siis ta sealt kõrvalt paistiski. Ta jagas mullust seent mugulkõrgesega.
Koos mugulkõrgesega kommentaaripilt.
Läänemaa. Palivere.
30.09.2018.
Foto: Tõnu Ploompuu
Kobarjalg on nii väike, et teda vaatasime lausa luubiga.
Tuletael. 2018. aasta seen. Ta on puidu lagundaja. Heade süttimisomaduste poolest on teda kasutatud tule süütamiseks, sellest ka tema nimi.
Murukera
Murukera on seest musta värvi
Viha-tulinutt. Ei julgenud proovida, aga maitse pidi jubedalt kibe olema.
Meid õpetati matka käigus seeni ka nuusutama. Seened võivad väga huvitavalt lõhnata - osad olid nagu toored kartulid, osad olid mädarõika lõhnaga, oli ka mandlilõhnalisi jne.
Okka-roisknööbik. Kasvab okka seest. Nuusutades tunneb roiskumise lõhna.
Punane kärbseseen...
... ja tema väike poeg
Valgelt kumav valge kärbseseen
Verkjas vöödik on üks parimaid värviseeni – temaga saab kangaid, lõngasid jm värvida. Vöödiku nime kannavad nad vöödikujulise mustri järgi - neil on omapärane kiuline rõngas jala ülaosas. Kuulub maailma liigirikkaima seeneperekonna hulka. Enamasti mürgised.
Tammekoorel kasvavad seened.
Põtrade pabulatel kasvavad seened, kes on ka vastava nime saanud: põdra-sõnnikuseened
Tammeriisikas. Armastab tammede lähedust ja rohkem liivaseid maapindasid.
Harilik kivipuravik. Kutsutakse meie seeneriigi seenekuningaks.
Kogutud tarkuste ja seentega koju.
Vastused puuduvad